„Originaalsus ei lähe kunagi moest!“

Sõrmkübar on Eesti ainuke erakool, kus õpitakse õmblemist.

Merle Tihaste ja Ene Hindpere on kenad ja säravad noored daamid, vaimuka jutu ja krapsaka olekuga. Kahe peale on neil firma. Ei, tegu pole üldsegi mitte kosmeetika või muu sellisega – nad on hoopis kooliomanikud. Ene lükkas 1997. a õmbluskursused käima, aga koos Merlega loodi 2001. a Sõrmkübar „Üksi ei oleks saanud enam edasi minna,“ kinnitab Ene. „See oli tõeliselt õnnelik juhus, et Merlega kokku saime.“
Merle, kel on ärikorralduses bakalaureusekraad, tegutseb koolis administraatorina, Ene aga õpetamise valdkonnas. Ene on erialalt rõivaste konstruktor. Merlel on lisaks veel psühholoogikoolitus.
„Kaks esmapilgul erinevat asja - kooliga tegelemine ja inimeste nõustamine – mahuvad minu sisse kenasti ära ja mõlemad on mulle vajalikud,“ räägib Merle. Ene on lisaks Sõrmkübara koolile õppejõud Euroülikoolis ning teeb ka disainitöid. “Aga Sõrmkübar on mulle tohutult tähtis, ta on ju nagu oma laps!“ ütleb Ene. „Minu oma ikka ka,“ lisab Merle.
Ilmselt on siin tegemist millegi rohkema kui tulutoova äriprojektiga? Ene: “Vist ei tahakski midagi teha, kui see oleks pelgalt äriettevõte. Merle muigab: „Kui ainult rahas oleks asi, siis võinuks ju ehitada kooli, praegu aga istuks kenasti võlavanglas…“
Koolitusega rikkaks ei saa, aga võlgu ka kellelegi ei olda. „Maksame õppejõududele, kanname muud kulud ning praegu jääb järele just parasjagu, et masinad jm vahendid välja vahetada. Aga küll kasum ka tasapisi tuleb.“

Väike, aga tubli

Mõneti on imekspandav, et üks väike kool, kes end kusagil eriti ei reklaami, omadega hakkama saab. „Sellepärast, et õiged inimesed on kokku juhtunud,“ sõnab Ene. Merle kinnitab: “Alla 10-aastase staazhiga õppejõude meie koolis polegi. Ning kõik on noored, eluga sina peal. Suurepärased õpetajad!“ Teine asi, mis on kooli pinnal hoidnud: pole tehtud valesid otsuseid ega võetud suuri äririske.
Mis see õppurile maksma läheb?
Õppemaks on 48 kr akadeemilise tunni eest või 40 kr tund, kui läbitakse terve õppekava. Mooduleid ehk õppetsükleid võib aga ka eraldi võtta. Koolituse eest saab tulumaksu tagasi, nii et summa tuleb veerandi võrra väiksem. Samuti on kõik õppematerjalid kooli poolt, muidugi ka töövahendid.
Aastas antakse õmbluskoolitus ca 20 õpilasele. Tulevikuplaanides on laienemine: lisaks eestikeelsetele venekeelsed grupid ning koolitus edasijõudnutele. Infopäevadel kohtutakse inimestega, kes tahavad õppima tulla. „Ainsaks takistuseks võib saada raha, mida ei pruugi olla,“ ütleb Merle. „Aga mul on väga hea meel, et nendest, kes baasmooduliga alustavad, õpib 90% edasi. Järelikult ollakse meie kooliga rahul.“
Tunniplaani vaadates paistab asi päris keeruline: materjaliõpetus, seeliku põhikonstruktsioon, pükste tuletuskonstruktsioon, kuuglivatiini ja õlaku kinnitamine… võhikule nagu hiina keel! Kas kooli on mõtet minna ka inimesel, kes üldse õmmelda ei oska?
Selgub, et on küll. Alustatakse ju lausa nööbiõmblemisest ning õppejõud suudab individuaalselt kõigiga tegelda. “Kõik sõltub tahtmisest!” kinnitab Merle. Ühes grupis ei ole korraga rohkem kui 10 inimest – see on kooli poliitika, sest otsekontakt õpilasega on väga tähtis. Muidu häid tulemusi ei saa.
Merle ise ei osanud samuti enne kursustel käimist eriti hästi õmmelda. Kool läbi, sattus ta õmblemisest suurde vaimustusse: „Muudkui õmblesin! Ostsin odavaid kangaid ja tegin neist huvitavaid rõivaid. Mäletan, et kord tõin kusagilt 10 krooni eest kardinad ning tegin neist tuunika. Ja väga ilus sai, käisin sellega pool suve! Nii tore on õmmelda – see on tohutult rahustav tegevus.“
Kui küsin, miks peaks inimene tänapäeval ise õmblema, ütleb Merle kena lause: „Originaalsus ei lähe kunagi moest.“ See on Sõrmkübara moto.

Proua Külli ja Sõrmkübar

Külli Valgemäe otsustas pärast töökohast koondamist: tuleb midagi ette võtta, et elu järje peale saada. Tööhõiveameti kaudu läks ta ettevõtluskursustele, pärast seda aga Sõrmkübara kooli. „Tänu sõbrannale, kes ise oli selle lõpetanud,“ ütleb Külli. Eks parim reklaam ongi küllap suust suhu – kõige usaldusväärsem! “Koolitusraha väike ju polnud, aga tütar aitas, ning nüüd mõistan, et ega head asja odavalt saagi. Õppimine käis täie tambiga, graafik oli tihe ja pingutama pidi kõvasti. Seepärast on ka tulemused head!”
Kas Külli enne kooli õmmelda oskas?
“Mõnevõrra oskasin, aga oli vaja kindlustunnet, kas teen õigesti. Ene Hindpere koostatud õppematerjalid on suurepärased, sinna sai omad märkused juurde lisada. Kõik tööd – kraed, mudelid jms – panime kile vahele ja materjalide kausta. Praktilised näpunäited, joonised, konspektid on kõik seal olemas. Nende järgi on täiesti võimalik ka iseseisvalt õppida. Vahel läheb midagi meelest ära, siis on hea üle kontrollida. Olen seda korduvalt teinud,“ räägib Külli. Õppematerjalid on Ene Hindpere oma kogemuste järgi kirja pannud, võõrkeeltest tõlkinud jne. Kokku saaks neist paksu raamatu.
Külli arvab, et kõik õpitu on asja ette läinud. Kunstimoodul õpetas nii mõndagi, mida kliendile nõu andes on oluline teada: millised värvid ja mustrid tema figuurile sobivad, milline tegumood jne. „Huvitav, et kõik said lõpuks hea õpetaja käe all ka joonistamisega hakkama! Kunstimoodul õpetas vabamalt mõtlema,” kinnitab Külli. Ning kuna kõik „nägid vett ja vilet“, siis tekkis ka õpilastel omavahel kena kontakt.
Külli kiidab õpetajaid: need olid nõudlikud, väga põhjalikud ja selgitasid hästi. Ning neile võis alati helistada, kui midagi jäi arusaamatuks. Külli lõpetas kooli kevadel ning hakkas kohe õmblemisega leiba teenima. Koolitunnistus on tal kenasti „Külli õmblustoas“ seina peal. Ja klientuuri jätkub.

Mida õpitakse

204 akadeemilist tundi on jagatud mitmeks mooduliks ehk tsükliks. Poolaasta jooksul õpitakse naisterõivaste õmblemist, lõigete konstrueerimist ning materjalide kasutamist. Kunstimoodul kujutab endast moe- ja stiiliõpetust. Kursus algab baasmooduliga, mis annab õmblustööks vajalikud eelteadmised. Baaskursusele järgnevad põhjalikud pükste- ja kostüümjaki õmblemise moodulid ning rõivaste õmblemise tehnoloogilise osa lõpetab lõigete konstrueerimine ja modelleerimine. Kunstimoodulis käsitletakse rõivaste ajalugu, moejoonist, stiili- ja värviõpetust, mustrite optilist mõju figuurile ning garderoobi koostamise põhitõdesid.
Lisaks põhikursusele korraldab Sõrmkübar ka lühemaid kursusi mingil kindlal teemal, näiteks paberi valmistamine, vildi tegemine, kaardid, kodu kaunistamine jm.
Kooli õppekava ei ole „laest võetud“ – selle koostamisel on aluseks võetud Kergetööstuse Kutsenõukogu poolt koostatud ja kinnitatud õmbleja kutsestandard ning selle on heaks kiitnud Eesti Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsiooni Keskus ja Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit.

Kes õpivad

Inimestel on Sõrmkübara kooli astumiseks erinevad soovid ja tahtmised: kes tahab endale näiteks ise mantli õmmelda ja oma perele rõivaid valmistada, kes aga hakata õmblemisega leiba teenima. Nimelt teeb Sõrmkübar koostööd Tallinna, Harju, Rapla, Põlva ja Läänemaa Tööhõiveametitega, kust suunatakse eraettevõtjaks tahtjaid ka Sõrmkübarasse. Vanusepiiranguid ei ole.

Kus õpitakse

Koolitunnid toimuvad Lilleküla Gümnaasiumis.